Maikuu toob järjekordse aasta, mil tähistatakse Hitleri-vastase koalitsiooni suurt võitu Teises maailmasõjas. Igal aastal tervitab Y neid Vene veterane, kes võitlesid ja elasid need ajad üle. Nad kannavad kõiki oma auhindu, võitlusmedalid;laudu kaunistavad traditsioonilised punased nelgid; tuttavad liigutavad laulud sõja-aastatest täidavad ruumi, mälestusi jagatakse. Kahjuks, vähem nende jäänuseid, kes osalesid selles inimkonna ajaloo kõige hävitavamas ja veriseimas sõjas. Iga aasta, laua ümber on vähem toole; lood on lühendatud ja nende nimekiri, keda enam ei ole, on pikem.
See aasta on maailma ajaloos väga eriline: 70 maipühast on möödunud aastaid 1945, kui natsisakslane kirjutas alla kapitulatsioonidokumentidele. Venelastele, sõda oli ja jääb pühaks, nad panid selle nimeks “Suur Isamaasõda”. Suure Isamaasõja veteranide kohaliku nõukogu esimees, sõjalendur Vladimir Gudkin, aitas koosolekut korraldada , kutsudes mitte ainult veterane, aga ka need, kes on kohutavad sõja-aastad üle elanud, need, kes vahetasid oma noorukiea raske töö vastu hävitatud linnade ülesehitamisel; need, kes kaotasid oma lähedased ja lihtsalt need, kes imekombel ellu jäid.
Üks Y vanimaid veterane on 95-aastane Michael Feigin – võitles kuulsas Stalingradi lahingus, pälvis palju medaleid “Julguse pärast”, “Sõjaliste teenete eest”, “Stalingradi kaitseks “,” Kiievi kaitseks, “” Kenigsbergi hõivamiseks “,” Võidu eest Saksamaa üle “… Auhindu vaadates , saab sõda jälgida. Kui küsiti tema sõjakogemuste kohta, Michael väldib rääkimist sõja raskustest, kuid enamasti mäletab ta hommikut, kui nägi teisel pool Elbe jõge., Saksamaa läbi raske tankitolmupilve. Ei tea, mida sellest arvata, Michael teatas nähtust oma ülemustele, olles tunnistajaks USA vägede edenemisele paremale kaldale. See oli päev, mil Nõukogude ja Ameerika väed ristusid ja ühinesid, kinnitades veel kord kolme liitlasriigi otsustavust lõpetada Teine maailmasõda ja hävitada Kolmas Reich.
Vaatamata tema lugupidamisele “kuldne” aasta vanus 95, Mihhail on hea tuju ja tervis. Ta omistab selle oma pika eluea parimale sõbrale, isiklik arst, ja armastatud abikaasa Ida 50 aastat. Ta ütleb, et see on oma kallile sõbrale igavesti tänulik, isiklik arst, tema armastatud abikaasa Ida , kes omakorda väidab, et tema õnnelik elu tulenes ainult tema patsiendist, toetav ja armastav abikaasa, Michael. Ida lugu ellujääjast on võimas tunnistus julgusest ja visadusest. Teismelisena, ta elas ja elas üle kaks ja pool aastat Leningradi jõhkrat piiramist. Ta mäletab alati sõnade tähendusi’ toit ” ja “maitsev” olid talle võõrad… Üks päev, ta meenutab, ta hüpnotiseeris, nähes räpase jää all väikest külmunud kollast hernest, ja samal ajal mõnuga selle maitset oma suus ette kujutades, ta nägi poissi, kes juba püüdis jääd sulatada ja sõrmedega herneni jõuda. Alloleval fotol; Venemaa nõukogu esindaja annab äsja kujundatud medali mälestuseks 70 aastapäev Michaelile
Kirjutas Rachel Minevich, vene ajakirjanik , Y vabatahtlik.
Võidupüha – tähistame pisarsilmi
9 Tähistagem Hitleri-vastase koalitsiooni riikide suurt võitu Teises maailmasõjas. Igal aastal YM organisatsioonis & JAH (või lihtsalt Y) Washington Heightsi ja Inwoodi piirkonnad, Manhattani põhjaosas,veteranid kohtuvad – neid, WHO “mõõk ja adrahari” tõi võidu lähemale. Sellel päeval on siin eriline pidulikkus: veteranid panid kõik oma auhinnad välja, sõjalised ordenid ja medalid; laudadel – traditsioonilised punased nelgid, kõlavad kõigile hästi tuntud sõja-aastate laulud, rindesõdurid jagavad oma mälestusi… Kahjuks, neid jääb järjest vähemaks, kes osalesid selles inimkonna ajaloo kõige hävitavamas ja veriseimas sõjas. Iga aastaga on laudades üha rohkem tühje kohti, jutud jäävad lühemaks, nende nimekiri pikeneb, keda enam meiega pole. Noh, aeg võtab oma… See aasta on sõjajärgses ajaloos eriline: möödas 70 aastat sellest maikuust 1945 aasta, Millal kirjutati alla Natsi-Saksamaa alistumise aktile?. Venelaste jaoks oli ja jääb see sõda pühaks, Suur Isamaasõda. Teise maailmasõja veteranide kohaliku nõukogu esimees, võitleja, sõjaväelendur Vladimir Gudkin, kutsutud koosolekule 25 Inimene – mitte ainult endised rindesõdurid, aga ka need, ikka veel elus, kohutavate aastate tunnistajad, kelle saatusesse jättis sõda kustumatu jälje: kes elas üle Leningradi piiramise, kes töötas teismelisena tagaosas, rinde aitamine, kelle sugulased surid või, vastupidi, imekombel päästetud…Üks vanimaid veterane, 95-suvel Mihhail Feigin, – tankist, Stalingradi lahingus osaleja, Isamaasõja ordeni II järgu kavaler, autasustatud palju medaleid: “Julguse pärast”, “Sõjaliste teenete eest”, “Sest
Stalingradi kaitsmine”, “Kiievi kaitseks”, “Königsbergi vallutamiseks”, “Võidu eest Saksamaa üle”… Nagu nii, auhindade järgi, saate jälgida tema lahinguteed. Ta on reserveeritud, vaikiv, ei meeldi sõjaväest rääkida
raskusi ja raskusi, aga ta mäletab seda hommikut hästi, kui läbi paksu tolmupilve, tõstetud tanki roomikutega, nad nägid teisel pool Elbet triibulist bännerit. Teadmata, mida teha, nad teatasid
käsk. Vahepeal veeti liitlaste tanke juba pontoonidel jõe paremale kaldale.…
Oma kõrge vanuse kohta on Mihhail üsna jõuline ja heas vormis. Ta ütleb, et võlgnen selle oma kallile sõbrale, isiklik arst, armastatud naine Ida, kellega nad juba koos on 50 aastat. Ja Ida kinnitab, mis püsib koos tänu mu abikaasale, tema kannatlikkust, toetus, mõistmine. Teismelisena elas ta üle Leningradi piiramise, jäi ellu, aga mäletab hästi, kui arusaamatu oli talle siis nende sõnade tähendus “sööma” ja “maitsev”. Ühel päeval nägi ta mustas jääs külmunud kollast hernest., mis teda lihtsalt hüpnotiseeris, ta mõtles ainult sellele, Kuidas ta saab selle nüüd suhu pista?…aga mingi poiss, tema ees, Olen juba proovinud peopesaga jääd sulatada…
Tähistusel viibinud Venemaa konsulaadi töötaja andis kõigile koosolekul osalejatele võidu 70. aastapäeva auks mälestusmedalid..
Rachelle Minevich
